Öiseid mõtisklusi teist

Ma olen väsinud sellest, et mu süda vajab alati teist südant enda kõrvale, isegi kui see on vaid paariks päevaks. Mu süda jookseb alati kellelegi teisele järgi ja see on lihtsalt nii kuradi tüütu.

Ma ju armastan ennast või on see ainult mu pähe istutatud mõte, sest ikka otsin teist enda puuduvaid killukesi. Ma tean, et mul pole kedagi teist vaja, aga keegi võiks seda ka mu südamele öelda. Nii palju lihtsam oleks kui mu mõistus ja süda samas tiimis mängiksid.

Mulle tegelikult tõesti meeldib see tunne kui uus ihaldusobjekt silmapiirile ilmub. Kuid viimasel ajal ei saa ma seda enam nautida, sest ma lihtsalt tahan lihtsust. Võibolla esimest korda elus, tahan ma stabiilsust enda ellu ja suhetesse. Ma tahan, et mulle meeldiks keegi üle nädala aja. Kas seda on siis tõesti nii palju palutud? Miks ei suuda mu süda kunagi rahul olla? Lihtsalt vali see üks välja ja lepi sellega, aga ei.

Jooksed mu mõtetes koidukumast uniselt suikuvate hilistundideni, ja siis ju tegelikult omastad ka mu unenägud. Sa sprindid. Te kõik sprindite. Tormate lühikest aega, aga kohutavalt sihikindlalt. Vallutate minu. Kõik mu mõtted, nii valjult, et summutate isegi muusika mu kõrvades.

Kuni paari päeva pärast seostub see kellegi teisega ja siis paari päeva pärast jälle kellegi kolmanda või neljanda või tead, kui ma vaid oleks järge pidanud. Kunagi tahtsin huvi pärast kirja panna kõik need inimesed, kes mulle kasvõi paariks päevaks meeldinud on. Ma andsin alla viimase kahe nädala meenutamisega, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam loetleda. See peaks ju ilmselge märk olema, et kui neid nii palju on siis tegelikult, ei tähenda see midagi.

Aga ometigi tekitab iga järgnev minus selle erilise tunde. Selle tunde, et tema on just see.. kuni tuleb järgmine. Jah, õige ongi öelda KUNI tuleb järgmine. Kuid vahepeal lasen ma ise lahti. Ilmselt lihtsalt tüdinen ära täpselt nii nagu nüüdseks olen ära tüdinenud teist kõigist.

Ei saa öelda, et meie vahel oleks kunagi olnud armastust, pigem lihtsalt veider tõmme, aga ometi võtab see paberil just selle kuju. Selle ainukese asja kuju, mis tegelikult kirjutamist väärib. See ainuke asi, millest räägitakse päevad ja ööd läbi. See asi, millest räägivad kõik laulud. Just see asi, mis liigutab mägesid. Just see asi, mille nimel me elame. Mille nimel ME KÕIK elame. Tahame seda me siis või mitte.

Ma oskan sellest ju kirjutada. Ma oskan seda enda meelest ka tunda, aga ometigi olen armunud armastuse ideesse, päriselt sellesse uskumata.

24.11.21