Valu armastuses

Mida hakkab inimene peale oma armastusega?

Kuidas ta seda õigete sõnadega edasi annab? Kas seda üüratut tunnet üldse saab edasi kanda või on see salakeel, mille kirjutamisanne on vaid vähestel väljavalitutel?

Kas seda saab siis vähemalt tegudega väljendada?

Ükskõik kui tugevalt ma ka ei kallistaks, siis ei tundu see kunagi piisavalt tugevalt.

Ükskõik kui lähedal ma ka poleks, siis ihkaks alati lähemal olla. Tahaks naha alla pugeda, kui seda vaid saaks.

Ükskõik kui palju musitada või suudelda, siis jääb alati üks puudu, et seda erilist tunnet edasi kanda.

Kas peaksin karjuma või raputama (iseennast või hoopis teda) või hoopis hammustama, aga siis kardan küll, et hammustaks lausa tüki välja.

Nii kohutavalt vajan väljendada seda tunnet, mis üle mu võtnud on. Mis voolab igas mu verelibles, mis kandub igas mu hingetõmbes. Mis nii nähtav on igas mu pilgus ja silmasäras.

Kuidas mahub üldse ühte väikesesse südamesse nii palju armastust?

Ja kas peangi ma lihtsalt sellega leppima?

Kas see ongi see, mida inimesed mõtlevad kui ütlevad, et armastus teeb haiget?

Sest valus on küll see, et tunnen nii palju, kuid väljendada suudan nii vähe.