Meist

Istusin ühel kevadisel pärastlõunal enda väikses korteris enda väiksel diivanil ning lugesin tohutu tuhinaga raamatut. Sa hiilisid vaikselt mu juurde, nagu alati seda teed. Pugesid tasapisi käte vahelt mu embusesse nii, et su nurrumine oli ainuke heli, mis mu kõrvu kostus. Lükkasid pidevalt peaga raamatut käest, sest see röövib ju liiga palju mu tähelepanu.

Üks nendest kvaliteethetkedest, kui oleme lihtsalt armastuse hädalised. Lõpuks, pärast pikki aastaid üksteise põlgamist, voolab meie veres tingimusteta armastus. Luban end tõeliselt armastada ja armastan ka sind tõeliselt, sest kuidas siis suudaks see nii magusalt mu süles külge keerav olevus kunagi kellelegi haiget teha.

Peagi märkan, et loen ühte ja sama lõiku juba kolmandat korda, sest üks vari on äkitselt kõik mu mõtted varjutanud. Vari, mille olemasolust ma koguaeg teadlik olin, aga kohe üldse seda näha ei tahtnud. See on see teadmine, et peagi teed sa mulle meeletult haiget ja paratamatult teen ka mina sulle, sest sa ei tea mis juhtus. Sa ei tea, miks mind ühel päeval enam sind kallistamas pole. Sa ei tea, miks mu toa uks nüüd koguaeg lahti on ja miks sa selle taga enam kräunuma ei pea, et ma su sisse laseksin. Kõnnid mu tühjas toas ega taipa, miks mind pole juba nädalate viisi kodus olnud.

Su sees kasvab pahameel, mida ma ikka aeg ajalt tunnen, kui sind liiga pikaks ajaks üksi jätan. Paar päeva ei suhtle sa minuga üldse, nagu pettunud naine, kui mees on sõpradega jälle liiga kauaks välja jäänud. Aga lõpuks sa siiski leebud ning hiilid taas vaikselt mu külje alla.

Kuid seekord mind ei ole. Tusatuju su sees on võimust võtnud, kuid mind kelle peale see välja valada, enam ei ole. Ma olen juba ammu su usalduse murdnud. Tundub küll, et kui sa kord kassi südame võidad, siis see jääb alatiseks, aga ei. Aasta pärast olen ma su jaoks järjekordne võõras, kes vahetevahel külas käib, kuid kelle lähedale sa minna ei julge.

Samal ajal olen mina teises Eesti otsas, kohas kus nii väga olla ihkasin. Lebosklen voodis, kuid rahulolutunnet ei ole. Seda rahulolu tunnet, mida alati ette kujutasin, mis peaks mu tervenisti täitma, iga mu keharaku, kuid seda lihtsalt ei ole. Sellepärast, et sind ei ole mu süles nurrumas. Sind ei ole kell kolm öösel mind taga ajamas, kuniks mul närvid täielikult üles ütlevad. Sind ei ole varahommikul minuga koos vannitoa põrandal kerra keeramas. Sind ei ole mind maha rahustamas ja vaikselt mu valu leevendamas. Sind ei ole ja see igatsus matab mind täielikult enda alla.

Niiviisi ongi meie imeline hetk, see rahulik pärastlõuna, kass süles raamatut lugedes, muutunud ülimalt kurvaks ja masendavaks. Kallistan sind tugevamalt. Pigistan sind lausa nii kõvasti, et mind valdab hirm, et teen sulle haiget. Tahan sind lihtsalt enda läheduses hoida. Tunda su soojust enda südame vastas. Näha seda naudingut, mida üks pai tekitada suudab.

Nüüd voolavad pisarad ja rikuvad seda hetke veelgi. Rikuvad ära selle vähese armastuse, mida endale lubanud olen. Peast vilksab läbi mõte, kui isekas ma olen, et lasen sul end armastada. Nüüd, kus tean, et ka see pole kestev. Nüüd, kus tean, et isegi see armastus püsima jää.

Jah, mu tegevus on kohutavalt enesekeskne, aga see on ju juba juhtunud. Juba me armastame üksteist, seega miks mitte võtta sellest viimast. Enne kui vari liiga lähedale jõuab ning kõik jäädavalt tuleviku reaalsusega pimestab.

12.04.22