Millal saab tüdrukust naine?
- Carmen Mölder
- Mar 2
- 3 min read
Olla naine- lits, paks, petis, hüsteerik, tähelepanu hoor, emotsionaalne sasipundar…
Aga millal saab tüdrukust naine? Kas see on esimene kord kui keegi sind litsiks kutsub? Minu elus on see omamoodi verstapost. Ma mäletan täpselt kuidas neljandas klassis sama vana tütarlaps karjus vihahoos üle tänava mulle “hiina lits”. Need sõnad süüvisid minusse. Need põletasid nii kõvasti, et need haavad on endiselt alles ja ajas aina süvenevad. Ma ei tea miks need sõnad mulle sel hetkel nii korda läksid, teades et need ei vasta ilmselgelt tõele. Võibolla oli see mingi ürgne äratundmine. Osa naiseks olemisest. Kuulda enda pihta suunatud sõnu, mis tõele ei vasta, kuid samas kui midagi piisavalt korrutada, siis võib isegi neid uskuma jääda. Minu peas tiirleb see fraas ikka veel, seega võibolla olen ma ise endale neid sõnu nii palju sisendanud, et muud ei jäägi üle kui uskuma jääda.
Samasugune mõru maik tuleb suhu ja värin käib läbi keha siis kui pimedal tänaval joobunud härra karjub “tibuke kuhu tõttad?” või kui autosignaalid tänaval on suunatud vaid mulle.
Kas need hetked? Need kogemused, mis tunduvad nii isiklikud kuid samas on nii universaalsed, teevad minust naise? Kas see et ma oskan praeguseks ühe pilguga selgeks teha, et minu poole pole mõtet isegi vaadata? Kas see kaitseinstinkt teeb minust naise?
Ma mäletan ühte hetke kui ma olin värske täisealine ja ma sattusin ühte ruumi vestlema kolme tütarlapsega vanuses 12-14. Samal ajal kui ma neile patse punusin läks meie vestlus kategooriasse “kas sa oled juba kogenud”. Neil oli hirmuäratavalt palju sellel teemal jagada. Kujuta nüüd ette, et 12 aastane tütarlaps räägib sellest, kuidas ta on pidanud hirmunult viimasel hetkel bussist maha jooksma, selleks et kiimas mehed teda jälitama ei hakkaks. Või siis sellest, missuguseid ettekujutamatuid jutte on koolikaaslased temast levitama hakanud. Nad rääkisid jutte mille tähendusi ma mõistsin esimese lause pealt, sest me oleme kõik seda ebamugavust ja hirmu tundnud.
Samal ajal oli meiega toas ka minu parim semu, kes meie jutuajamist vaikselt jälgis. Kui alguses oli ta ruumi sisenenud seltskonnalõvina siis meie juttude taustal ta olek hääbus. Juttude eskaleerudes palus ta meil lõpetada ning kui me seda ei teinud pani ta kõrvad kinni et hetke mõelda ja selle peale toast lahkuda.
Ma olen tänulik, et mind ümbritsevad mehed, kes ei talu ebavõrdsust ning kes tunnevad valehäbi kõikide teiste meeste eest, kes inimestele selliseid tundeid tekitavad. Kuid samas kui me ei suuda isegi ära kuulata lugusid, mis pole kaugeltki veel kõige hullemad vaid paratamatu osa noore naise argipäevast, siis kuhu me liigume? Tema sai lihtsalt kõrvad kinni panna ja eluga edasi minna kuid meie ei saa sõrmenipsust kogetut unustada.
Emotsionaalne, hüsteeriline. Kui ma peaks julgema enda eest seista ja enda arvamust nende sõnade kohta avaldada, siis olen ma emotsionaalne. “See on ju ainult nali”, ega igas naljas on killuke tõtt. Kuid kui ma neist sõnadest välja ei tee siis olen tallaalune ja justkui annaksingi loa endast niiviisi rääkida. Paremaks läheb olukord vaid siis kui keegi kolmas selle peale küsib, et “kas sul on päevad”?
Mis ajast on minu keha sinu asi? Samas ega mu keha ei olegi minu oma. See on alati teiste inimeste hindamisobjekt olnud. Pole oluline, et see on minu hinge kodu. Ei, see on teistele jälgimiseks, katsumiseks, kommenteerimiseks. Ühe inimese jaoks olen ma liiga paks, teise jaoks täielik kondikubu, kolmas jumaldab, neljas vihkab ja viies märkab ainult neid osi, mis teda enda puhul häirivad.
“Minu keha ei ole minu oma, see on sinu hindamisobjekt.”
Kuid miks ometi loobivad üksteise pihta neid laetud sõnu ka naised, noored naised, tüdrukud. Miks on nii, et isegi kui sa tunnetad kui palju valu need sõnad endas kanda võivad, siis sa ikkagi saadad need teele? Miks on nii, et kõige suuremad kriitikud on just samast soost inimesed? Miks me ei ravi üksteise haavu, vaid hoopis valame neile soola peale?
Kas sa üldse kuuled mida ma räägin, kas sa üldse kuulad? Või sa näed, näed seda mida sa tahad ja mida sa ei taha? Näed seda mida ma kannan või õigemini seda kui vähe riideid ma kannan? Kuid kas sa näed ka seda, et sinu sõnade pärast ei julge ma lühikesi seelikuid kanda? Kas sa märkad ka seda, et sinu sõnad võivad olla viimne piisk, mis viivad inimese söömishäireteni? Kas sa märkad kui ebamugav mul on, kui ta mind vaatab? See on lihtsalt pilk, kuid ometigi on tema silmad terve rongisõidu minul peatunud. See on ju kõigest pilk. Kuid võibolla on sellele pilgule tähenduse andnud need autosignaalid ja need läbi naeru öeldud sõnad?
Kas see ongi olla naine? Kas enne neid kogemusi, enne seda vaikset viha ja mõningast kibestumist ei ole ma naine? Kas see ongi tüdruku ja naise vahe?
Comments