Arvasin alati, et kirjanikuhinge minus peidus ei ole, sest riime seada ma ei oska. 2021 veebruaris sai aga emotsiooni pealt kirja pandud mõttekatked, mis hiljem vormisid end miniatuuriks. Nii avastasingi, et kirjutada on võimalik erinevatel meetoditel ja erinevatel kirjutamisstiilides. Ma ei osanud kunagi arvata, et minu tekstid võiksid olla enamat kui lihtsalt mu mõtisklused. Lähedaste tagasisidest inspireeritult mõistsin, et teised tunnevad minuga samu emotsioone ja võivad ennast mu ridade vahelt üles leida.

​

Ma olen leidnud enda hääle ja stiili. Mulle on öeldud, et "mu tekstidel on minu hääl". Sellest tulenevalt on võimalik tekste kuulata just sellisena nagu need minu jaoks on ning enda mõte nende ajal triivima lasta. Samas, kui tahta ennast täielikult teksti süvendada on võimalik minuga kaasa lugeda ja hiljem mõne mõtte juurde tagasi tulla.

​

Mu tekstid on enamasti kirjutatud sina vormis, mis paneb lugejale/kuulajale pähe mõtte, kellest see küll kirjutatud on. Võin ennatlikult sellele juba ära vastata. Need tekstid on kirjutatud minu emotsioonidest ja tunnetest. Need ei ole kirjutatud kellestki, aga need on inspireeritud mu muusadest. Hoopis tähtsam küsimus on, KELLEST MÕTLED SINA NENDE TEKSTIDE AJAL?