Vabadusekaotus

Pidev kurbus keha üle võtmas, sest tean, et mõtted mis mõlguvad peas, ei saa kunagi reaalsuseks.

Jälle olen mõistust kaotamas kellegi pärast, keda tegelikult ei tunne, kuid nii meeletult läbinisti tunda tahaksin.

Näen sinus killukesi temast ning hetkel sellest piisab, et liblikad metsikult mu kõhust väljapääsu otsiksid ja süda rinnust välja hüpata püüaks.

Just olin ära harjumas selle imelise vabadusetundega.

Kuid kuidas saan olla vaba kui nii kiirelt ja märkamatult mu südame röövisid ja seda tagasi ei plaanigi anda?

Mida rohkem sind üritan enda mõtetest välja kiskuda, seda rohkem sa sinna tagasi ilmud.

Nii ma siis lihtsalt elan selle teadmisega, et osa minust sa oled, kuid minu omaks kunagi ei saa.

28.09.21