Rahus mõtiskledes

Kas tead kui imeline on jalutada südaööl nii rahulikus ja õndsas maailmas, siis kui kõik magab ja tee on valgustatud ainuüksi sinu jaoks. Kui oled ainult sina ja su mõtted. Ilma, et miski häiriks või segaks. Tunda enda täielikku olemasolu ilma mingite kõrvaliste faktoriteta. Paus sellest tavapärasest kiirest kaosest.

Kõnnin sel hämaral teel, taamal märgates ühte kuju minuga samal teel uitamas. Kuid siis hetkega ta kadunud on. Leidnud endale teise tee, enda tee, võibolla isegi parema tee.

Seega nüüd kõnnin sel teel taas ainult mina. Mõtiskledes millal jalad viivad mu siit teelt. Millal tuleb minu tee või äkki olen juba sellel ainuõigel teel ja teised peavad hoopis selle tee leidma?

Märkan paari soojusega kumavat akent ning mõtisklen, mis küll neid rahutuid hingi üleval hoiab. On need muremõtted või elevus? Siis triivib mõte süsimustadele akendele, kus ligimehed juba unes seiklevad. Kas nad üldse näevadki unenägusid? Mis tujuga nad magama läksid või mis tujuga nad tõusevad? Milline oli nende päev? Kes nad üldse on? Niiviisi vaikuses ja rahus mõtiskledes oma enese maailma kaon.

02.04.21