Mis mälestustes kunagi ei hääbu

Sinu rüppe tagasi vajuda tahaks. Ainult sinu embus tähendab kõike, mida sõnadesse panna ei saa. Ainult sinu käte vahel, tunnen tähtsusetut vaikselt eemale hajumas. Ainult sinu kaisus tunduvad sekundid kui aastad. Ainult sinu rüpes on mu kodu. Ainult sinu embusesse jääda ma soovin. Ainult sinu sooja südame vastas rahuneb maha terve maailm ja aeg seiskub.

Lihtsalt oleme, sest saame. Lihtsalt lebame siin rannaliival, uniselt vaikides. Lihtsalt viibides selles muinasjutulises hetkes. Lihtsalt nautides üksteise seltskonda, kuniks seda veel jätkub. Kuniks koidukuma merepiirilt taas paistma hakkab.

Siis algab päev ilma sinuta. Nädal ilma sinuta. Kuu ilma sinuta. Kuniks alles on ainult see mälestus ja tunne, mida ikka veel nii metsikult igatsen. Tunne, millega on õnnistatud just mind. Tunne, mida ei koge kaugeltki kõik siin laia ilma peal.

Nii ma siis lihtsalt poen mõtteis taas su ligidale. Lootmas, et ühel päeval kohtume taas siin kõrvetavalt kuumal rannaliival. Lootmas, et siis on meil rohkem aega kui need mõned hetked sel ööl, mis mälestustes kunagi ei hääbu. Mälestustes, mida säravate silmadega räägin enda lastelastele. Lootes, et neid õnnistatakse ka selle erilise tundega. Tundega, mida kogesin neil pitoresksetel õhtutundidel tähtede helge pilgu all.

11.05.21