Kus olen ma
- Carmen Mölder
- Mar 23, 2021
- 2 min read
Updated: May 25, 2022
Ennast kaotamas olen. Vaikselt, pea nähtamatult minema hajumas. Nüüd näen ainult varju kaugel taamal. Näha seda päiksekiirt nende murepilvede vahelt enam pole. Kuid lootus on endiselt, et kuskil kaugel silmapiiril ta end peidab.
Ei tea, kuidas siia jõudsin ega kuidas siit enam välja tulla. Ennast kunagi varem nii lootusetult kaotanud pole. Vaid pidevalt ikka end juurde avastanud ju. Nüüd on tunda ainult selle mööduva lõhna ja olekut. Täpselt nagu viivuke kuma taevas kui päike on juba ammu loojunud.
Mis muutus? Kas oli see mind ümbritsev või see mis pesitses mu sees? Mis mu nii kaugele viis? Kuidas enda kadumist ei märganud? Kui seda pikalt ei märganud, siis kuidas nüüd kõik ilmselge on? Miks tunnen ma seda just praegu? Tundub kui tükike minust oleks ära võetud. Kuid kes võttis? Kes viis minust selle viimse rahuterakese? Kas viisid mu ära need enda sees hoitud tunded?
Kas selle pärast ongi nii raske olla üksinda? Kas kadus see oskus koos minuga või pole ma seda kunagi osanud? Miks voolavad need pisarad? Alguses lombiks, siis järveks kuni lõpuks suureks ja tormiseks mereks. Kas leinan möödunud hetki, kadunud mina või äkki mõlemat?
Üle kõige tunnen hetkel üksilduse tunnet. Mitte seda, et oleksin üksinda, et kedagi mu kõrval pole. Nad toetavad mind ustavalt nagu alati. Kuid seda, keda hoida, enam pole. Teised on ja mind lihtsalt enam ei ole.
Kuhu ma kadusin? Kas külmutasid mu ära need jäised tuuled ja pimedad ööd? Kas võib see kõik olla mööduv või lahti laskma peaks vanast minast? Kas jäädavalt ta on läinud? Kuid millal tuleb uus mina? Kas üldse leian end taas? Kas päikese, soojakraadidega ja lindudega lendan tagasi ka mina? Kuid milline mina siis? See, kes olin aasta eest ja kelle optimismi ma hetkel väga vajaksin, see kes olin kuu aja eest, kuid siis kaotaksin end peagi taas või äkki tuleb hoopis uus ja kordades erilisem mina, keegi kellest veel üldse unistada ei oskagi.
Igatahes otsin end ning seda rahu igalt poolt ja ta tuleb. Vaikselt, aga tuleb. Tagasi väikeste kildudena nagu ammu unustatud mälestus.
23.03.21, Viljandis



Comments