Kui ulatad mulle enda käe

Kas kunagi suudan ma sind jälle usaldada? Kas kunagi suudan lasta sind nii lähedale, et saaksid mu maailma üheainsa teoga taas kildudeks visata? Kas kunagi suudan anda kõik enda pusletükid sulle? Kas kunagi suudad läbi näha minu petliku näitemängu? Ma ju ootan. Ootan ikka ja veel, et sulataksid üles mu jäätunud südame. Seda on proovitud ja mõnel isegi see natukene õnnestunud, kuid kas suudad mu kord külmutatud südame taas leegitsema panna?

Kas kunagi suudad sa mind tingimusteta armastada? Kas kunagi suudad sa mööda vaadata mu vigadest ja halbadest harjumustest? Kas kunagi oled sa valmis olemas olema mu jaoks iga kell, isegi kui helistan lihtsalt selleks, et tähti vaadates su unist häält kuulda? Kas kunagi suudad sa mind armastada isegi kui tundun külma ja tundetuna?

Minuga ei ole lihtne. Mind ei ole alati lihtne armastada. Kuid kui ulatad mulle enda käe, siis luban armastada sind üle kõigest ja kõigist. Luban näidata enda imelist maailma ka sulle. Luban tuua sulle tähed ja kuu, kui seda vaid vajad. Tõmban sind tundmatusse. Tõmban sind pea ees hullustesse. Jagan enda armastatut ja õpetan sind nägema asju uue ja helgelisema pilguga. Luban, et saad osaks mu elu lihtsuse ilust ja võlust.

30.03.21