Killuke helgust ja selgust

Algas päev täis ootust ja uudishimu, mis viimasel ajal segatud paksus udus hajuva tülpimustundega. Ähvardavalt sünged pilved ei olnud eriti paljulubavad. Kuid meie tantsisime selle pilvise taeva päikseliseks. Ka soe lõunatuul on lõpuks meieni jõudnud ja paitab armastavalt meie päid.

Niiviisi tantsisklevate sammudega liigume promenaadile, kus ühel pool meid seisab lootusrikas kevad ja teisel pool veel talvine külmus. Pisikesed merekarbid hüppasid meie mõlema taskutesse, mäletamaks seda hetke, just siin ja praegu.

Ees ootamas päev täis helgust ja selgust, vaatame lendevaid linde meie kohal kevadiselt siristamas. Jagame enda sees põlevat õnne ja rõõmu ka igale vastutulijale. Meie naeratused on veelgi nakkavamad kui meid ümbritsev pandeemia.

Imeliselt kreemine, magus ja hõrk kook kõhus, tantsiskleme üle tänavate. Avastame üha maagilisemaid tänavaid, arhitektuuri ja loodust, mis meid jäägitult lummavad ja kaasa haaravad. Talvised tuuled ja külmus oleks nagu hetkega mälestustest pühitud. Nüüd on ainult silmis sädemed ja südames tunda erilist õnnetunnet.

Kõrvetavalt tulist teed balansseerides uitame linna poole, taustal vanad džässi laulud mängimas. Muinasjutulises maailmas keksides tunneme täielikku vabaduse tunnet. Oleme sõna otseses mõttes õnnejoovastuses.

Peagi leiame koha, mis meid kütkestab oodatust tunduvalt rohkem. Alguses mänginud rahulikust unelevast muusikast on saanud hoogsad palad, mis lausa vägisi panevad jalad tatsuma. Nüüd tantsime end hingetuks ja laseme kõigest lõplikult lahti. Keha liiguks justkui iseenesest rütmi jälgedes. Tantsime selle koha meie omaks, nagu maailmas ei oleks muud kui meie ja see muusika.

Päev hakkab õhtusse jõudma. Jalad ikka veel nõtkuvalt tantsisklemas, vaatame kuud ja imetleme meie loodud maailma. See on täpselt see, mida vajasin. Naeratus on näkku liimitud veel pikaks ajaks. Hommikul valitsevat väsimuse ja tülpimuse tunnet ei ole tunda enam kusagilt.

Kiirendatud, kuid endiselt kergete sammutega kodu poole rutates, mõlguvad peas aina lootusrikkamad tsenaariod sellest, mida elul edaspidiseks pakkuda on. Õhtupimeduses ja jõge valgustavate tulede saatel on üllatavalt suvine õhkkond, mis siis, et kevad alles hakkas. Endal käes äsja ostetud õrn lilleke, mis on veidike räsitud, kuid vaatamata selle kumab temast puhast ilu, mille saab ilusti esile tuua veidikese aja, vee ja armastusega. Hetkeks tunnen hirmu, ehmatusega sellest taevalikust unenäost ülesse ärgata, kuid siiski naudin veel neid viimaseid imelisi hetki sel üksildasel, kuid veidralt kodusel teel.

27.03.21, Pärnus