Kadunud udus

See lootusetuse tunne. Kui terve maailm tundub kaduvat ja sina koos sellega. Keha tahtmatult paaniliselt värisemas ja endast märku andmas. Kõik sees aina rohkem ja rohkem põlemas. Kui pole enam õhku, mida hingata. Kui seisad sel äärel, täielikus meeleheites. Enam isegi ei mäleta, mis su sinna ääreni viis ega mis peaks pärast seda tulema.

Elan endast välja kõik need tunded, joostes nii, et tagasi ei julgeks vaadata ja karjudes nii, et kuuleks kõik mu piinavat valu. Lasen neil leegitsevatel pisaratel voolata, lasen neil endast kaugele eemale triivida kuni enam pole alles midagi, mis vääriks mu pisaraid.

Püsiva peavalu saatel uitan selles paksus udus. Lihtsalt olen, sest enam ei tunne midagi. Hetkeks oleks tunded kui arusaamatuna näiv petlik ettekujutus.

Mõõnad ja tõusud, nüüd vahetuvad hetked omavahel kiirelt, vahepeal isegi märkamatult. Kuni lõpuks sunnin ühel hetkel, ühel emotsioonil, sellel ainukesel võimalikul versioonil peale jääma. Kuna teist võimalust ei ole. Ei saa ekslema jääda siia meeleheitlikku segadusse.

Nende hetkede möödudes ununeb kõik. Ununeb meeleheide ja lootusetuse tunne. Kuni järgmise sarnase hetkeni, mis tuleb ootamatult varjulisest nurgast, mida pikalt selle teeveere taga seisvat ei märka.

01.04.21