Hommik läbi öiste mõtiskluste

Alustan enda hommikut tassikese mõru kohviga, mis pidi tähendama seda, et olen psühhopaat, sest musta kohvi joovad ju ainult psühhopaadid. Kuid kes olen siis mina kui nii mõnigi kord satub mulle kätte ka tassike espressot? Musta kohvi kõrvale võtan väsimusest ja kurnatusest hajuvas meeleolus peotäie ravimeid. Ravimeid, mis peaksid alles hoidma selle vähese tervise, mis mul veel alles on, mis peaksid aitama mul kõigega toime tulla, mis peaksid aitama mul sõna otseses mõttes läbi elu edasi kõndida.

Tahtmine on suur. Lihtsalt mitte midagi teha, lihtsalt olla. Alustada järjekordset päeva, mis läheks mööda nagu kõik teisedki, ilma erilise sisuta. Lihtsalt ennast haletseda, tegelikult isegi mitte seda. Lihtsalt olla ja mitte elada... Vähemalt mitte mingis nõmedas rutiinis, milles ringiratast joostes jäämegi lõksu kinni.

Kuid lõpuks võtan ennast kokku. Tulen välja enda mugavustsoonist. Tõusen üles sellelt soojalt, mõnusalt, pehmelt diivanilt. Kurnatult panen end valmis. Sundivalt käivad peast läbi mõtted, et ikkagi võiks koju jääda. Nii kerge on lihtsalt mitte minna. Vahet pole kui suured tagajärjed sellel lõpuks on. Kas mind enam üldse huvitab see? Ilmselt mitte. Tahan lihtsalt olla. Tahan lihtsalt ennast uuesti leida. Kuid kuidas saan ennast leida kui olen kaotanud järje iseenda raamatus? Kuidas ma üldse teadma peaksin, kust otsimist alustada?

Pärast kõiki neid mõtteid saan ikkagi uksest välja. Endaga kunagi päriselt rahul olemata. Aeg saab lihtsalt otsa. Alati saab aeg otsa... Alati on nii kuradi kiire. Alati on tunne, et olen hiljaks jäämas, teadmata aga kuhu.

Igatahes astun õue. Õues on pisut karge. Ümbritsev udu ja niiskus teevad asja pisut kargeks. Nüüd käib peast läbi mõte, et äkki oleks pidanud vihmavarju kaasa võtma. Aga loodetavasti mitte. Ning juba paistabki väike päiksekiir siia üsna hägusesse hommikusse. Peast vilksatab läbi veel peotäis sisutühje mõtteid, mis praegusest hetkest kaugemale ei jõuagi.

Istun bussi. Rahvast on palju, seega tegelikult pean alguses seisma, kuid lõpuks läheb üks turtsuv vanaproua maha. Saan istuda akna alla. Panen kõrvaklappidest muusika mängima, et ennast välismaailmast eraldada ja üritades enda elu romantiseerida. See isegi õnnestub kohati.

Juhuslikult käib playlist, mille tegi see üks kutt. See kõikide sarnane kutt. See väga tavaline kutt. Kuid ometigi on minu süda ja mõistus tema pärast hullumas. Kõik tunded mu sees on päris segamini, aga üks on kindel, muusikamaitse on tal päris okei. Iga lugu tuletab teda aina rohkem meelde ning mulle isegi meeldib see. Ma tean, et see on mulle halb. Ma tean, et ma peaksin tegema kõik, et teda unustada, aga ma ei taha. Võibolla mulle isegi meeldib see enda veider piinamine.

Vaatan aknast välja ja üritan näha seda kooliteed, mida olen iga päev pidanud sõitma, uue pilguga. Üritada märgata kas midagi on muutunud. Siis hakkan hommikuselt ruttavaid inimesi jälgima. Kõigil tuli takus ja siht silme ees. Lihtsalt jälgin neid ning üritan mõistatada, mis suuri tegusid nad küll täna korda saatma hakkavad.

Nüüd enam tagasiteed ei ole. Siit ma enam tagasi ei lähe. Nüüd seisneb küsimus selles kui kaua ma vastu pean. Kui kaua ma just täna vastu pean? Kas vean lõpuni välja või lähen taaskord lihtsama vastupanu teed?

Just täpselt nii hakkab iga mu hommik. Või tegelikult algab see varem. Ma ei alusta enda hommikut ju tegelikult hommikukohviga. Mu hommik hakkab siis, kui heliseb äratuskell. Juba siis tekivad need esimesed mõtted, et mis siis kui lihtsalt paneks äratuskellad kinni ja magaks edasi. See imeliselt magus uni ja mitte keegi ei saa mind takistada, sest ma lihtsalt teen seda. Täpselt nii lihtsalt nagu see tundub.

Lõpuks, vaatamata kõigele, vaatamata vastikuse tundele, ajan ennast püsti. Iga rakk mu kehas ütleb mulle, et ma peaksin tagasi voodisse minema. Mida sa teed? Miks sa seda teed? Kas sellel on mingi suurem tähtsus, aga ei. Ma olen kange. Ma olen kangem kui ma ise arvata võiksin. Võibolla isegi sama kange kui see must kohv, mida praegu enda hommikusöögilauas lürbin.

13.10.21