Esmakordsest igatsusest

Väiksena tahtsin võimalikult kiiresti suureks saada. Nüüd, kus olen seda teinud, tahaks ainult tagasi. Tahaks tagasi enda imelisse maailma. Eemale reaalsuse karmist tuuleiilist kasvõi ainult hetkeks.

Praegu peeglisse vaadates ei tea isegi, kas tahtsin selliseks saada. Kas väike mina oleks õnnelik ja uhke selle inimese üle, kes ma hetkel olen? Mäletan, et üle kõige tahtsin vabaduse tunnet kogeda ja selle olen ma ju saanud. Kuid kas olen ma praegu kõigi enda vigade ja probleemidega see inimene kelleks olemisest unistasin?

Ma igatsen seda inimest, kes olin. Igatsen avastada praeguseks nii oluliseks saanud kohti esmakordselt ning lihtsalt nende ilu nautida. Igatsen nende kohtade lihtsust ilma mingite eriliste mälestusteta. Igatsen tutvuda esimest korda enda parimate sõpradega teadmata, kui suurt rolli nad mu elus mängima hakkavad. Igatsen avastada ennast ja leida uusi asju, mis mind õnnelikuks teevad. Igatsen isegi peita enda tundeid ja lihtsalt nendega mitte tegeleda, sest see on ju tuleviku probleem.

Kuid nüüd on see tulevik kohale jõudnud ja kõik need tunded ronivad justkui varjust päevavalgele. Hetkel on tunne nagu oleks ma täiesti teine inimene, nagu vahepeal ma isegi ei tunneks ennast ära. Nagu öeldakse, mida rohkem sa tead, seda rohkem sa tead, et ei tea mitte midagi. Mul on täpselt selline tunne...

Igatsen tagasi seda aega, kus teadsin täpselt, kes olen ja kes kunagi olla tahan. Igatsen elada lihtsalt hetkes, muretsemata maailmale, lähedastele ja tulevikule. Igatsen kogeda kõike esmakordselt. Ronida esimest korda sellele katusele ja armuda kõrgustesse. Igatsen esimest lõket enda sõpradega Männikul ja lihtsalt aja peatada. Igatsen teha vigu, nii suuri kui väikeseid ja neist õppida. Igatsen näha ennast arenemas ja suureks kasvamas, iga päevaga üha rohkem ja rohkem.

Ma saan ju kõiki neid hetki ka tulevikus kogeda, kuid mitte esmakordselt. Mitte sellise naiivsuse ja siirusega nagu siis. Asjade esmakordselt tegemine on lihtsalt kuidagi eriline. Ükskõik kui palju kordi sa midagi teed, siis seda lihtsalt ei saa võrrelda esimese korraga. Selle uue ja tundmatu tundma õppimisega. Tahaksin peita end nendesse hetkedesse, kuid kuidas siis saaksingi. Enam ei saa elada ainult mälestustes, vaid on kätte jõudnud aeg vaadata otsa karmile argipäevale...

25.02.20